定义
定义
1 hætta
u. f. danger, peril, Fms. iv. 122, 132; leggja á hættu, to run a risk, Eg. 86, 719; leggja sik, líf sitt í hættu, Fs. 4, 21, 41, Fms. iv. 86; eiga mikit í hættu, to run a great risk, Nj. 16, Fms. x. 232.
2 hætta
COMPDS: hættuefni, hættuferð, hættulauss, hættuligr, hættulítill, hættumikill, hætturáð.
符文铭文
符文铭文
hætta
上面的符文文本表示古诺尔斯语词汇"hætta",如维京时代(约800-1100年)的符文铭文中可能出现的那样。